Külalised ja turistindus

Iga õhtu on rand selliseid täis ehitatud. Pildi tegemise eest tuleb raha maksta..

Viimane nädal on meil nagu puhkus olnud, sest tuttavad eestlased on saarelt lahkunud. Senini oleme nendega aega veetnud ja turiste mänginud. Järgmine kamp saabub laupäeval. Pilte oleme teinud üle ühe..

Kolmekesi väikse tsikli peal on täiesti ok 

Diniwidi rand

 

Prives maksab topelt rumm-koola vist 15 eur? Siin 1 eur :D

Happy Hour

Igas kohas on mingi aeg Happy Hour, kestab paar tundi kuni terve päev. Sellel ajal on niigi totralt odavad joogid poole hinnaga. Õnneks alkoholiga oskame ilusti piiri pidada, pole vaja muretseda :D Söögiga on küll teised lood..

Edasi läksime sõbrapäeva puhul Nami restorani sööma. Minumeelest parim resto Boracayl. Hinnad nagu odavamas Eesti restoranis, söögid, teenindus ja vaade suurepärased.

Ma ei tea, miks söögist pilte pole

Vahepeal jõudsid Mart ja Dairi oma ümbermaailmareisiga meile külla. Nendega tegime läbi kõik kohustuslikud turisti käigud :) Käisime vaateplatvormil, kust nägi kogu saart, Puka beachil, kalaturul ja parasail'imas.

Igapäevased mango sheigid

Happy Home, seal käime tavaliselt lõunat söömas

Maailma parimad mango krepid Happy Home'is.. ja Dairi

Viewpoint

 

Ehitus Filipiini moodi

Puka beach

Kalaturg

Mustad on need siilid, mis surfirannas igal pool põhjas elavad

Lobster

Ise tehtud, hästi tehtud

Külalised meie uhkel diivanil

Uhke dinneri teine käik

Kübaraid skoorimas

Läksime Mardi ja Dairiga kaasa ka parasailima - hõljusime paadi taga langevarjuga. Kõigepealt sõidutati meid mere peale, kus oli ooteplatvorm. Sealt korjas meid peale eraldi parasail'i paat. Oi, kus ma jälle kahetsesin, et ma sellist lollust teha tahtsin :D Nii hirmus oli! 

Praegu on veel tore

Nope, ei naudi vaadet :D

Üks tore eestlaste seltskond oli siin veel, kellega paar õhtut veetsime.

Westcove restoran Diniwidis