Boracay on oma korralageduse ja ebaloogilisusega üsna koduseks saanud. Kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel, süüa saab iga nurga (ja nurgataguse) peal, puuvilju müüakse igas putkas mõistliku hinna eest, massaaž on odav, kohalikud on ülimalt toredad ja sõbralikud, loodus on ilus, päike paistab ja soe on :) Haige põlv käib ainult ajudele ja ei lase surfimõnusid nautida. Ja tegelikult on kohalik söögikultuur oma lõputu riisiga veidi üksluiseks läinud, mistõttu käime pigem kallimates kohtades söömas.
 |
| Starbucks on olemas, McDonalds ka |
 |
| Kui riis üle viskab :D |
Tegelikult hakkab siin hooaeg läbi saama. Tuult on vähem ja surfirand on tuulevaiksetel päevadel inimtühi, White Beach'i pool on selfiestick'idega pilukaid ka poole vähemaks jäänud. Parematel aegadel oli nende seisvate (ja pidevalt kukkuvate) postide vahel pea võimatu surfata ja teisel pool saart jäi igale päikseloojangule ette vähemalt seitse turistikampa.
 |
| Otsi kohta, kus sa saad .. |
Selleks, et rahu saada, tuleb minna White Beach'i keskelt veidi eemale. Station 1 ja station 3 (ranna keskosa on station 2) on tunduvalt rahulikumad. Või siis mõnda teise randa.
 |
| Kaheksajalg |
 |
| Bulabogi vee põhjas on peale siilide igasugu väga kahtlaseid elukaid, erivärvides meritähed neist ainsad talutavad :) |
 |
| Vaene kalake on vist siili alla neelanud.. |
 |
| Droon on kohalike rosinasilmsete kuttide seas täielik hitt! |
 |
| Siin on samuti kõik kohad koeri täis |
Muide, Boracay on koduks haruldastele suurtele nahkhiirtele - flying fox. Ma ei tea, kuidas neid eesti keeles kutsutakse, aga nad on koera näo ja nahkhiire tiibadega kassisuurused elukad. Iga õhtu peale päikeseloojangut lendavad nad üle White Beach'i Panay saarele toituma. Kaugelt paistab nagu kotkaparv, aga lähemal vaatlusel paistavad nahkhiire tiivad. Nad on nii ägedad, et ükspäev ronisime Priiduga džunglisse neid otsima. Hirmutasime nad ronides vist puu otsast minema ja lähedalt pilti teha ei jõudnudki. See kaljuronimine oli tegelikult juba omaette ekstreemne seiklus, kaotasime Priiduga üksteist ära, minu plätu läks katki, rohkem ei roni :)
 |
| Batmaaaaan |
 |
| Päikeseloojangu ajal on taevas neist must |
 |
| Plätude ja paistes põlvega mägironija |
Täna on meie viimane päev Boracayl. Väga nukker on ära minna, nagu läheks kodust ära :) aga uued seiklused ootavad!
No comments:
Post a Comment