Lõpusirge: palju surfi ja paistes põlv

Suurest puhkamisest on laiskus peale tulnud ja järg käest ära läinud. Paariks päevaks olen pidanud paistes põlve tõttu hoo maha võtma. Põlv sai vist suurest surfamisest shoki ja nõuab puhkust. Õnneks ei ole praegu erilist surfiilma olnud ja ma pole pidanud kadedusega teisi rannas sõitmas vaatama. Kõndida ja matkata saan õnneks ikkagi :) Loodan, et läheb üle ja kõik on ok.

Minu paistes roheline põlv

Meritäht

Ei oska kommenteerida..

Hullud surfarid võtsid ühe koleda ilmaga ette downwinder’i Leeward’ist Sailing Clubi juurde. Meie Meelikesega saatsime neid kaldalt ja pidime  nad lõpp-punktist peale korjama. Üsna kohe kadus tuul ära ja Kadri lohe kukkus vette. Kuna Meelike pidi tööle minema, siis sõitsin mina üksinda paanikas ühest beach access’ist (randa saab ainult teatud kohtadest) teise, et näha kus nad on. Nähtavus oli vihma tõttu nii kehv, et peale Kadri vees oleva lohe ei näinud mina kedagi. Kadri ei olnud aga kunagi self rescue’d (ronid lohe peale ja teed sellest nö purje, millega saab kaldale seilata) teinud ja triivis lohega aina kaugemale alla tuult lainete poole. Selgus, Keir’il õnnestus kuskil poole tee peal kaldale sõita ning märjana koos varustusega ennast kuskile suvalise auto peale suruda. Priidu ja Matt lõbutsesid reef’i peal lainetes ja jõudsid ilusti sihtkohta. Nemad arvasid, et Kadri on ammu kuskil kaldal ja imestasid, kus mina küll transpordiga olen :D Õnneks suutis Keir kiiresti tegutseda ja tõi sadamast oma paadi, millega nad Kadri üles otsisid ja peale korjasid. Hetk hiljem läks juba kottpimedaks ja nii on võimatu kedagi veest leida. Politsei kaater jõudis Kadrini umbes samal hetkel. Väga hirmus vahejuhtum, enam keegi nii mõtlematult loodetavasti vette ei roni. Mina kaldal olin ka täitsa paanikas.

Enne seiklust

Nagu sellest oleks väheks jäänud, siis järgmisel päeval õnnestus Keir’il loheliin reef’i peal lainete vahel katki teha. Eelmise päeva sündmuste tõttu kasutas ta võimalust ja otsustas self rescue’d harjutada. Temal õnnestus aga päris palju ülestuult triivida ja jõudis ilusti kaldale. Priidu läks koos ühe kohaliku noore kutiga talle hobie cat’iga järgi, paar meetrit enne kallast jõudsid temani :) Poolel teel tuli välja, et kutt ei osanud ujuda :D õnneks jäi paat vee peale.

Kier'i lohe lainetes

Päästeoperatsioon

Kuna hobie cat oli juba välja toodud ja kokku pandud, siis kasutasime võimalust ja Priidu viis meid sellega laineid vaatama. Küll olid suured mitmemeetrised kollid :) samas oli vesi reef’il nii madal, et kivid olid veest väljas.

Selline masin see hobie cat

Edasised surfielamused on õnneks positiivsemad olnud. Kuulsime Mark’ilt (kohalik noor surfar), et ühes lagoonis, kus me niisama uudistamas oleme käinud, saab ka surfata! Pakkisime siis kogu lohe- ja kaameravarustuse rolleri peale ja läksime koos Meelikesega kolmekesi seda lagooni teise nurga alt vaatama. Tulemust näeb videos:

Priidu arvas, et ma olen nüüd piisavalt osav küll ja võib minuga pikema lohetripi ette võtta. Sõitsime Long Bay’lt Iguana Islandile ja tagasi. Jesssas, milline trenn! 3,5h võttis vist aega edasi-tagasi. Pole ime, et põlved puhkust nõuavad. Aga Iguana Islandil ma polnudki käinud, hästi pisike paradiisisaareke :) Üks tüüp haakis veel tee peal sappa ja tegi reisi koos meiega kaasa.

Teekond

Tegelik teekond nägi välja pigem selline

Minu üks esimesi hüppeid.. Omaarust olin väga kõrgel :D

Paradise island

Peale seda pakuti meile veel võimalust Matt’iga lohesafarile kaasa minna. Kaasas oli kaks klienti, kes olid väikse lohetripi broneerinud. Sõitsime paadiga North Caicose poole, Pine Cay juurde, parkisime paadi ja sõitsime lohedega ringi. Peale seda lõpetas põlv minuga igasuguse koostöö.

Koht märgitud punase täpiga

Kronoloogiliselt läheb see nüüd vist sutsu valesse kohta, aga Madis sai oma tööloa kätte ja on nüüd tagasi kodus! Vaikne elu kolmekesi sai läbi :D nende roller sai ka lõpuks korda. Sellised asjad võtavad siin ikka metsikult aega..

Eile oli täiesti tuulevaikne päev ehk siis ei saanud ei surfata ega tööd teha, kõik keerleb tuule ümber. Läksime siis hoopis South West Pointi. Pildil all vasakul ehk siis oranz (peaaegu) kolmnurk.

Suurt midagi rääkida ei ole sellest kohast. Kaks paistes parema jalaga neiut said matkamisega kenasti hakkama (Meelike sai herilaselt hammustada, tal kah jalg paistes), vette ainult ei hüpanud keegi peale Priidu. Ilmselt poleks ka terve jalaga hüpanud, suts kõrge oli...

Toredad roosad flamingod

Vahepeale mahtus ka üks traditsiooniline puhkusepäev! Priidul oli vaja pisikest drooniklippi Palms hotellist. Töötajad olid seal supersõbralikud Filipiinod ja lubasid meil rannatoolidele peesitama jääda. Vedelesime mitu head tundi Grace Bay rannas ja tegime selfie’sid :) sobitusime kenasti ülejäänud turistidega.

Jalad ja meri

Boom

Kes pilti tegi?

Lõpetuseks veel üks video natukesest siin veedetud ajast :) 

Uudiseid

Meil on KÜLMAKS läinud! Täna peale surfi ilma päikseta toppisin pusa selga ja öösel pidin varbad ka esimest korda teki (ehk siis lina tegelikult) alla tõmbama. Kuu alguses panime airconditioneri 84˚F peale külma puhuma, kui tekkis tahtmine raha laristada. Nüüd näitab kraadiklaas niisama 82˚F, mis on umbes 28-29˚C. Brr.. Samas teeb nalja, et Priidu korteriüürnik Tallinnas kurdab, et tal on 21˚C-ga jube külm :D

Muide, Merli tegi lohega oma esimesed hüpped!! Pakun, et lausa tervelt meetrikõrgused :D

Oranzi lohega ma:)

Meelikesega sünkroonis

Eelmisel laupäeval toimus Donna korraldatud heategevuslik üritus Sandjam. Rand, äge DJ kariibimuusikaga, bänd ja palju rahvast. Väidetavalt siiani kõige rahvarohkem üritus siin saarel. Me olime Donnal abiks baari, kujunduste ja muuga. Mina tegin baarile logo ja kujundasin menüü. Väga tore oli vahelduseks millegi kallal nokitseda :) Üritusel olime bartender’iteks. Jällegi väga lahe ja teistmoodi päev. Meisterdasime mojito’sid ja muid toredaid kokteile terve päeva.

Ülejäänud lahtised rummipudelid, laimid, piparmündi, suhkru jne saime endale. Meil siiamaani külmkapp laimi täis ja suhkruvaru ilmselt aastaks :)

Vaade meie baarist

Bartenders :)

Ma ei tea, miks ma siin nii suur välja näen :D

Madis sai meil siin kehva üllatuse osaliseks, et tema tööloaga läheb veel aega ja tuleb seniks riigist lahkuda. Nüüd pesitseb ta senikaua Dominikaanis. Loodetavasti saab paberimajandus kähku korda ja ta saab tagasi tulla.

Seoses sellega ei olnud tal mõistlik ka kolmapäeval South Caicosele lennata, kus nad Priiduga ühe ettevõtte jaoks ehituses olevaid villasid pidid filmima. Pool tundi enne minekut teatati, et ma võin tema asemel minna. Nõnda me siis lendasime koos Donna ja tolle ettevõtte juhiga väikse cessna lennukiga South’i. Saar on üsna pisike (137 km²) ja seal ei ole peaaegu midagi. Inimesed seal küll elavad, aga normaalset poodi ega söögikohti ei ole. Koos villadega plaanitakse sinna ka mingitlaadi toitlustus korraldada ja loodetakse, et ehk keegi ostab endale sinna elamise. Ei oska öelda, kui jätkusuutlik see üritus neil on, aga eks paistab. Ahjaa, igal pool jooksevad ringi metsikud hobused ja eeslid. Kahjuks mul pilte pole neist, Priidul on nad videos. Pilte ka teab mis häid ei ole, aga ega seal miskit erilist vaadata ka ei olnud, sest ilm oli pilves. Vägev spontaanne päev sellegipoolest ja lennusõit oli ka omaette elamus. Ma vist olen taolise masinaga varem ka sõitnud, aga mälestused sellest on sutsu hägused :)

Meie lennuk

Long Bay laevavrakk teise nurga alt

Mingi auk!

Kohalikust ehitusest kah pilt

Õhtul tegi Priidu veel filmitööd ühe hotelli barbecue’l. Rannaliivale olid toodud lauad ja väga rikkalik buffee, DJ ja tuleshow. Väga tore tööots minumeelest, saime kõik kõhud korralikult punni süüa.

Selle hotelli bassein, muust kahjuks pilti pole

Praegu elame siin kolmekesi, aga vahepeal oli meid lausa viis! Madise sõber Louis ööbis paar päeva meie diivanil. Üsna värvikas tüüp, kauem poleks välja kannatanud :)

Üksõhtu jutustasime söögilaua ääres, kui märkasin kedagi rõduukse taga piilumas. Lasime piiluri viisakalt tuppa ja pakkusime süüa, juua. Meile väga meeldis meie uus sõber Crazy, aga mõne aja pärast saabus omanik teda otsima. Kutsusime tema ja sõbra ka tuppa. Nii need tutvused siin tekivad.

Louis ja Crazy

Ühel tuulevaiksel päeval läksime Grace Bay’le sõber Kieriga juttu rääkima. Ta töötab seal purjetamisklubis ja pakkus välja, et me võime ka proovida. Näitas kähku ette, kuidas asi käib ja lubas meid Priiduga väikse hobie cat’iga seilama. Peaaegu nagu purjelauaga sõit, laud vähe suurem ainult. Pilti teeme järgmine kord.

Nende kohalik kass Hobie :)

Nädalavahetusel viibis saarel veel paar eestlast, Viktor Siilats oma poja Keithi ja tema naise Hannaga. Kohtusime nendega surfirannas ja käisime Keithi, Hanna ja Kadriga õhtul ühes ilusas hotellibaaris istumas. Jõin ühe 20$ maksva shokolaadimartini ja kuulasime seiklustest eralennukitega. 

Baar, kus me istusime

Kvaliteetne pilt meist

Siin levib legend, et KÕIK eestlased on ilusad :)

Pühapäev oli jälle tuulevaikne, aga see-eest päike kõrvetas. Mõistatasime, mis siis pihta hakata ja õnnestus järjekordselt spontaansele paaditripile sattuda. Seekord läksime Atlandi ookeani poolele kala püüdma. Seal pool saart on vesi tumedam, sügav ja väga elav. Lained olid nagu mäed meie ümber ja loksutasid paati korralikult. Mõnda aega kahetsesin, et koju koristama ei jäänud :D merehaigus ikka tabab mind merel alati. Pikutamine tegi oleku õnneks paremaks ja kuna kalapüük ei õnnestunud, siis tegime hoopis peatuse ühe huvitava väikse koopa juures. Paar meetrit tuli vee alla ujuda ja leidsime ennast august, kust sai kaljusele kaldale ronida. Tagasi kimasime sellise hooga, et vahepeal tundus paat õhus olevat. Nagu lõbustuspargis :)

Lained reefi peal

Natuke uudistasime ükspäev saart veel..

Leia pildilt Merli ja Priidu!

Flamingod on siin tavalised linnud

Veel üks auk, üks saare põhilistest vaatamisväärtustest "The hole"

Üksõhtu ma ei viitsinud juukseid pesta ja tegin krunni pähe. Värvisin ripsmed ka ära ja tundsin ennast nonii liiga üleslööduna, et oli vaja lausa jäädvustada :D ära harjunud siin selle saareeluga. Meiki ei kanna, juuksed on alati soolaveest märjad, seljas bikiinid.. mõnus on :)

Krunn nagu kunstjuustest

Kasutasin meie basseinimõnusid ka esimest korda! Vesi on sutsu roheline ikka, aga vähemalt paistab läbi ja sammalt enam ei kasva.

Ja et te ei arvaks, et me ainult riisi ja kapsasuppi sööme..

Lõpetuseks üks pilt nunnust kiisupallist, kes mulle minu Madist meenutas :)