Oleme nüüd mõnusas külmas ja lumises Eestis ning teeme edasisi plaane. Sellegipoolest katsun tagantjärgi veel viimased hetked Turks&Caicosel ja Miamis üle vaadata ja pilte demonstreerida.
Alustuseks viimane video, milles tegelikult on hoopis reisi algus:
Viimane nädal möödus longates ja Eestisse arstiaegu broneerides (etteruttavalt olgu öeldud, et peale aastavahetusel katsetatud viinakompressi ei saanud ma enam isegi longata ja põlv meenutas pigem õhupalli). Käisin ka kohalikus meditsiinikeskuses. Külapeal räägiti, et arstindus on saarel väga tasemel ja tasub ikka minna. Maksin visiidi eest 120$ ja sain infot umbes-täpselt nii palju, et luumurdu ilmselt ei ole! Üllatus-üllatus.. Seega üsna kasutu käik.
Midagi suurt enam ette ei võtnudki. Paar viimast triipu Long Bayl ja väike istumine meie kojumineku puhul. Oma kalliks saanud roosa rollu müüsime Lucasele. Droon pärandati Madisele. Tervelt kilo võrra vähem pagasit kaasa tassida! Lennujaamas läks järjekordselt õnneks ja pagasi eest lisaks maksma ei pidanud. Ära lendasime 23ndal detsembril.
Miami lennujaamas läks seekord superlihtsalt ja juba korjaski Triinu meid jälle peale. Sõime kauaoodatud sushit ja jutustasime niisama. Meie õnneks oli Miamis ilm pea sama ilus kui saare peal. Eelmine aasta olevat sellel ajal alla 20 kraadi olnud.
Järgmine päev (jõululaupäev) käisime päkapikumütsi jahil ja võtsime rendiauto. Kimasime sellega vene poodi verivorstide ja hapukapsa järgi. Kõik vajalik leitud ja võis kokkama hakata. Meil oli täitsa traditsiooniline Eesti jõululaud, ainult taustaks olid palmid. Triinu sõbranna Eva oli ka meiega. Jõuluõhtu oli küll teistmoodi, kuid väga tore! :)
25ndal võtsime suuna Biscane Key poole, et Priidu saaks päkapikumütsiga surfipildi teha. Lohe sai täis pumbatud ja suund vette võetud, aga järsku ilmus kuskilt üks kuri onu, kes ütles, et sellel päeval sõita ei või. Peale pikka vaidlust jäid surfarid siiski alla ja pilt tuli kaldal teha. Selle jaoks oli siis vaja kogu varustus jälle lahti pakkida.
Proovisime uuesti õnne ka shopingus. Seekord polnud enam üllatav, et osta pole midagi. Priidu sai endale isegi ilusad jalanõud ja püksid. Minu saagiks jäid ainult bikiinid, väga ilusad! Või ostsin veel midagi?
Viimane päev on ilmselt kogu reisi kõige meeldejäävam. Võtsime ette 3 tunnise sõidu Wales'i järve juurde langevarju keskusesse tandemhüpet tegema. Üks minu suuri unistusi juba pikka aega . Sõit sinna ja veel paar tundi oma korda oodates möödusid närviliselt. Olukord ei läinud üldse paremaks, kui oma instruktoriga tutvusin. Mulle ei istu üldse nende naljad teemal, et nad esimest korda hüppavad :D Meid pakiti lennukisse üksteise otsa ja hakkasime kõrgust koguma, hüppasime 4,5km kõrguselt. Poole tee peale hüppas keegi juba alla ja kadus hetkega silmist. Kas ma päriselt ka pean siit alla hüppama??? Õnneks kiireim tagasitee oligi otse alla ja peagi oli minu kord. Hüppasin enne Priidut. Videos on mu näost näha, et lennukiäärel istumine ei ole just mu lemmik tegevus :D Esimene mõte lennukist väljudes oli, et miks pagana päralt ma seda maailma kõige kohutavat asja tegema tulin? Kui see mõte mõeldud sai, olime juba stabiliseeritud ja hakkas toredam osa, 60 sekundit vabalangemist. Proovisin karjuda, aga asjata.. tuul oli nii tugev, et häält ei tulnud. Kaamertüdruk näitas ette igasugu toredaid asju, mida teha, aga mul õnnestus ainult üks hädine õhusuudlus saata. Asi seegi. Minu elu kõige pikem minut, mille lõpus jõudsin juba mõelda, et ei tea, millal see langevari küll lahti tehakse. Ja siis toimuski hirmus aeglustus ja kaameratüdruk kadus kaugele alla. Vaatan üles ja rõõmustan, et vari on lahti ja roosa ka veel pealekauba! Hetke pärast näitab instruktor ülespoole, et näe su peika seal. Milline kergendus, varjud lahti ja kõik on hästi. Edasine osa ei olnud üldse nii tore ja põnev. Hõljusime seal nii kaua, et minul läks süda pahaks ja ootasin, et juba maa peale saaks. Maa peal jalad ei kandnud hästi, aga rõõm oli lõputu. Tehtud! Rohkem ei taha!
Õhtul veetsime tunnikese Palm Beachil Donna juures. Tal on seal väga uhke katusekorter 24ndal korrusel. Rõdul võttis jalad jälle värisema, nii kõrgel :D Tutvusime Donna lastega ja jutustasime maast-ilmast. Peale seda korjasime Triinu juures oma kraami kokku, kallistasime ja läksime viimaseks ööks hotelli.
Ameerikast ära saamine on palju kiirem ja valutum. Lisaks saime tänu minu paistes põlvele kohad lennuki teise korruse tagaosasse emergency exit'i juurde. Ruumi oli nii palju, et ise ka ei usu. Oluliselt mugavamaks see pikka istumist siiski ei teinud. Frankfurt'is tegime lennujaamas veel väikse uinaku ja juba maandusimegi kodus, kus kahjuks polnud valget lumevaipa meid ootamas. Kahe päeva pärast saime siiski oma winter wonderlandi ja -20 kraadi!
Kuna nüüd oleme juba Boracayl, siis internet on kiviajast ja pilte on keeruline lisada. Tegelen nende joondusega hiljem.
Kuna nüüd oleme juba Boracayl, siis internet on kiviajast ja pilte on keeruline lisada. Tegelen nende joondusega hiljem.
