Seco island

Vahepeal veetsime kolm päeva väiksel liivaluitel keset merd, lageda taeva all. Saarel pole ei elektrit, vett ega muud sellist. Nagu Filipiinidel ikka, oli sinna jõudmine paras katsumus. Ärkasime enne 5 ja vedasime ennast päikesetõusu ajaks randa, kus kogu seltskond ja varustus pakiti väikestesse Jeepney’desse ja võtsime suuna sadamasse. Lühike paadisõit Boracaylt järgmisele saarele ja sealt paaritunnine sõit vähe suurema Jeepney’ga Gulasi sadamasse.

Jeepney

Mis/kes sisse ei mahtunud, pakiti katusele

Teekond oli käänuline, aga ilus. Siin on kõik saared mägised. Igal pool teede ääres/peal kuivatavad kohalikud oma riisi. Üldiselt sõidavad kõik masinad riisist lihtsalt üle. Ju siis on see normaalne :D Mõned kuivatavad seal sõiduteel ka kookost, millest pärast meile kookosõli pressitakse.

Seco saarele jõudmiseks oli vaja sõita veel kaks tundi paadiga. Ma lootsin näha mingit kaatri sarnast paati, aga ei.. ikka originaalne Filipiini paat :D Õnneks oli ilm tuulevaikne ja vesi üsna sile. Teepeal õnnestus näha delfiinide parve ja palju lendkalu. Seco saar hakkas paistma alles 15 minutit enne saabumist. Ei kujuta ette, kuidas kapten ilma GPS-ita sellise liivaluite keset merd küll üles leiab. Kuna saart ümbritseb reef ja vesi oli madal, pidime suure paadi pealt kolima paarikaupa veel väiksemasse ja peale lõunat saabusime sihtpunkti!

Suur paat :)

Väiksemad paadid

Seco paistab!

Tuult polnud, aga pumpasime lohe igaks juhuks ikkagi täis. Siis selgus, et olime mõlema lohe poomid maha unustanud :D Surfireisil! Ei jõudnud ise ka ära imestada, kuidas me nii udud oleme. Õnneks oli Mike’il üleliigne sobiv poom kaasas ja probleem lahendatud. Mike on surfar, kes selle reisi korraldas.

Mike

Esimesel päeval siiski tuult ei tulnud ja tuli muul viisil aega veeta. Seltskond oli kirju.. 9 rumeenlast, umbkeelne prantsuse paarike, kohalik kapten oma meeskonnaga, üks huvitav Ukraina tüdruk, veel paar tegelast ja koer Cash. Cash on hinges ilmselt surfar, sest mingi hetk pani ta vees mu laua pihta ja ujus sellega minema. Kärbseid oli ka hirmus palju.

Tegime pesa lohe alla ja nautisime ilusat tähistaevast.

Teisel päeval tuli tuul ka ja sõitsime päikeseloojanguni. Samal ajal kreemitasime ennast üksteise võidu päiksekreemiga. Õhtul sai näha, kes kui hoolikas oli :D

Seltskonnas oli ka üks fotograaf, kes oli kaasa võtnud kõik välgud ning valgused ja tegi pimedas väga lahedaid pilte Mike’ist.

Viimasel hommikul oli tuul juba tugev, mis tegi surfamise mõnusamaks, aga tagasisõidu vähe keerulisemaks. Oleks ma ette teadnud, kui hull see on, oleks ma ilmselt sinna saarele elama jäänud :D Paat kõikus nagu mingites hirmsates youtube’i videotes ja ma olin üsna kindel, et see läheb kas katki või lihtsalt ümber. Esimesed merehaiged oksendasid juba peale 15 minutit ja terve ülejäänud tee, mis seekord oli lainete tõttu rohkem kui 2 tundi. Minu õnneks olin ma taibanud kaasa haarata Mammi kingitud reisitabletid ja ei mingit merehaigust! Uskumatu, magic pills. Jõudsime siiski elusalt ja tervelt (ja läbimärjalt) tsivilisatsiooni tagasi.