Lõpusirge: palju surfi ja paistes põlv

Suurest puhkamisest on laiskus peale tulnud ja järg käest ära läinud. Paariks päevaks olen pidanud paistes põlve tõttu hoo maha võtma. Põlv sai vist suurest surfamisest shoki ja nõuab puhkust. Õnneks ei ole praegu erilist surfiilma olnud ja ma pole pidanud kadedusega teisi rannas sõitmas vaatama. Kõndida ja matkata saan õnneks ikkagi :) Loodan, et läheb üle ja kõik on ok.

Minu paistes roheline põlv

Meritäht

Ei oska kommenteerida..

Hullud surfarid võtsid ühe koleda ilmaga ette downwinder’i Leeward’ist Sailing Clubi juurde. Meie Meelikesega saatsime neid kaldalt ja pidime  nad lõpp-punktist peale korjama. Üsna kohe kadus tuul ära ja Kadri lohe kukkus vette. Kuna Meelike pidi tööle minema, siis sõitsin mina üksinda paanikas ühest beach access’ist (randa saab ainult teatud kohtadest) teise, et näha kus nad on. Nähtavus oli vihma tõttu nii kehv, et peale Kadri vees oleva lohe ei näinud mina kedagi. Kadri ei olnud aga kunagi self rescue’d (ronid lohe peale ja teed sellest nö purje, millega saab kaldale seilata) teinud ja triivis lohega aina kaugemale alla tuult lainete poole. Selgus, Keir’il õnnestus kuskil poole tee peal kaldale sõita ning märjana koos varustusega ennast kuskile suvalise auto peale suruda. Priidu ja Matt lõbutsesid reef’i peal lainetes ja jõudsid ilusti sihtkohta. Nemad arvasid, et Kadri on ammu kuskil kaldal ja imestasid, kus mina küll transpordiga olen :D Õnneks suutis Keir kiiresti tegutseda ja tõi sadamast oma paadi, millega nad Kadri üles otsisid ja peale korjasid. Hetk hiljem läks juba kottpimedaks ja nii on võimatu kedagi veest leida. Politsei kaater jõudis Kadrini umbes samal hetkel. Väga hirmus vahejuhtum, enam keegi nii mõtlematult loodetavasti vette ei roni. Mina kaldal olin ka täitsa paanikas.

Enne seiklust

Nagu sellest oleks väheks jäänud, siis järgmisel päeval õnnestus Keir’il loheliin reef’i peal lainete vahel katki teha. Eelmise päeva sündmuste tõttu kasutas ta võimalust ja otsustas self rescue’d harjutada. Temal õnnestus aga päris palju ülestuult triivida ja jõudis ilusti kaldale. Priidu läks koos ühe kohaliku noore kutiga talle hobie cat’iga järgi, paar meetrit enne kallast jõudsid temani :) Poolel teel tuli välja, et kutt ei osanud ujuda :D õnneks jäi paat vee peale.

Kier'i lohe lainetes

Päästeoperatsioon

Kuna hobie cat oli juba välja toodud ja kokku pandud, siis kasutasime võimalust ja Priidu viis meid sellega laineid vaatama. Küll olid suured mitmemeetrised kollid :) samas oli vesi reef’il nii madal, et kivid olid veest väljas.

Selline masin see hobie cat

Edasised surfielamused on õnneks positiivsemad olnud. Kuulsime Mark’ilt (kohalik noor surfar), et ühes lagoonis, kus me niisama uudistamas oleme käinud, saab ka surfata! Pakkisime siis kogu lohe- ja kaameravarustuse rolleri peale ja läksime koos Meelikesega kolmekesi seda lagooni teise nurga alt vaatama. Tulemust näeb videos:

Priidu arvas, et ma olen nüüd piisavalt osav küll ja võib minuga pikema lohetripi ette võtta. Sõitsime Long Bay’lt Iguana Islandile ja tagasi. Jesssas, milline trenn! 3,5h võttis vist aega edasi-tagasi. Pole ime, et põlved puhkust nõuavad. Aga Iguana Islandil ma polnudki käinud, hästi pisike paradiisisaareke :) Üks tüüp haakis veel tee peal sappa ja tegi reisi koos meiega kaasa.

Teekond

Tegelik teekond nägi välja pigem selline

Minu üks esimesi hüppeid.. Omaarust olin väga kõrgel :D

Paradise island

Peale seda pakuti meile veel võimalust Matt’iga lohesafarile kaasa minna. Kaasas oli kaks klienti, kes olid väikse lohetripi broneerinud. Sõitsime paadiga North Caicose poole, Pine Cay juurde, parkisime paadi ja sõitsime lohedega ringi. Peale seda lõpetas põlv minuga igasuguse koostöö.

Koht märgitud punase täpiga

Kronoloogiliselt läheb see nüüd vist sutsu valesse kohta, aga Madis sai oma tööloa kätte ja on nüüd tagasi kodus! Vaikne elu kolmekesi sai läbi :D nende roller sai ka lõpuks korda. Sellised asjad võtavad siin ikka metsikult aega..

Eile oli täiesti tuulevaikne päev ehk siis ei saanud ei surfata ega tööd teha, kõik keerleb tuule ümber. Läksime siis hoopis South West Pointi. Pildil all vasakul ehk siis oranz (peaaegu) kolmnurk.

Suurt midagi rääkida ei ole sellest kohast. Kaks paistes parema jalaga neiut said matkamisega kenasti hakkama (Meelike sai herilaselt hammustada, tal kah jalg paistes), vette ainult ei hüpanud keegi peale Priidu. Ilmselt poleks ka terve jalaga hüpanud, suts kõrge oli...

Toredad roosad flamingod

Vahepeale mahtus ka üks traditsiooniline puhkusepäev! Priidul oli vaja pisikest drooniklippi Palms hotellist. Töötajad olid seal supersõbralikud Filipiinod ja lubasid meil rannatoolidele peesitama jääda. Vedelesime mitu head tundi Grace Bay rannas ja tegime selfie’sid :) sobitusime kenasti ülejäänud turistidega.

Jalad ja meri

Boom

Kes pilti tegi?

Lõpetuseks veel üks video natukesest siin veedetud ajast :)