Last bits of Boracay

Mõned jagamata jäänud pildid. Märtsi alguses tulid järjekordselt sõbrad eestlased Boracayle. Nendega tuli jälle puhkusemeeleolusse minna ja kõik rannad-söögikohad üle uudistada :)

Puka beachilt saab väikestesse koobastesse ujuda

 

Ilig Iligan Beach 

Ilig Iligan on ilmselt kõige huvitavam koht snorgeldamiseks Boracayl. Kahjuks vedas kogu snorklivarustus alt ja kaugele ma ei jõudnud :D

Kübaramüüjad teevad head tööd

Üks päev käisime Kaspari ehitust vaatamas. Ta nimelt ehitab Boracayle mäe otsa villat. Ainuke aga selle koha puhul on sinna saamine :D Tulevikus saab seal olema 220 järsku trepiastet, täna on seal üsna hõredaks jäänud redelitaoline toode. 

Vaade oli selle eest ilus

Mina vahepeal põlve tõttu surfata ei saanud, aga tahtsin ikkagi Steni Hadlow lauda proovida. Juttude järgi pidavat hea laud olema ja vau.. nagu pilve peal liugleks :D Olen täielikus teadmatuses elanud, et nii pehme võib sõita olla. Tundus, et on põlvele vähem koormav, kui kõndimine.

Tore täispuhutav puri:)

Streets of Boracay

Boracay on oma korralageduse ja ebaloogilisusega üsna koduseks saanud. Kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel, süüa saab iga nurga (ja nurgataguse) peal, puuvilju müüakse igas putkas mõistliku hinna eest, massaaž on odav, kohalikud on ülimalt toredad ja sõbralikud, loodus on ilus, päike paistab ja soe on :) Haige põlv käib ainult ajudele ja ei lase surfimõnusid nautida. Ja tegelikult on kohalik söögikultuur oma lõputu riisiga veidi üksluiseks läinud, mistõttu käime pigem kallimates kohtades söömas.

Starbucks on olemas, McDonalds ka

Kui riis üle viskab :D

Tegelikult hakkab siin hooaeg läbi saama. Tuult on vähem ja surfirand on tuulevaiksetel päevadel inimtühi, White Beach'i pool on selfiestick'idega pilukaid ka poole vähemaks jäänud. Parematel aegadel oli nende seisvate (ja pidevalt kukkuvate) postide vahel pea võimatu surfata ja teisel pool saart jäi igale päikseloojangule ette vähemalt seitse turistikampa.

Otsi kohta, kus sa saad ..

Selleks, et rahu saada, tuleb minna White Beach'i keskelt veidi eemale. Station 1 ja station 3 (ranna keskosa on station 2)  on tunduvalt rahulikumad. Või siis mõnda teise randa.

Kaheksajalg

Bulabogi vee põhjas on peale siilide igasugu väga kahtlaseid elukaid, erivärvides meritähed neist ainsad talutavad :) 

Vaene kalake on vist siili alla neelanud..

Droon on kohalike rosinasilmsete kuttide seas täielik hitt!

Siin on samuti kõik kohad koeri täis

Muide, Boracay on koduks haruldastele suurtele nahkhiirtele - flying fox. Ma ei tea, kuidas neid eesti keeles kutsutakse, aga nad on koera näo ja nahkhiire tiibadega kassisuurused elukad. Iga õhtu peale päikeseloojangut lendavad nad üle White Beach'i Panay saarele toituma. Kaugelt paistab nagu kotkaparv, aga lähemal vaatlusel paistavad nahkhiire tiivad. Nad on nii ägedad, et ükspäev ronisime Priiduga džunglisse neid otsima. Hirmutasime nad ronides vist puu otsast minema ja lähedalt pilti teha ei jõudnudki. See kaljuronimine oli tegelikult juba omaette ekstreemne seiklus, kaotasime Priiduga üksteist ära, minu plätu läks katki, rohkem ei roni :)

Batmaaaaan

Päikeseloojangu ajal on taevas neist must

Plätude ja paistes põlvega mägironija

Täna on meie viimane päev Boracayl. Väga nukker on ära minna, nagu läheks kodust ära :) aga uued seiklused ootavad!