Seco island

Vahepeal veetsime kolm päeva väiksel liivaluitel keset merd, lageda taeva all. Saarel pole ei elektrit, vett ega muud sellist. Nagu Filipiinidel ikka, oli sinna jõudmine paras katsumus. Ärkasime enne 5 ja vedasime ennast päikesetõusu ajaks randa, kus kogu seltskond ja varustus pakiti väikestesse Jeepney’desse ja võtsime suuna sadamasse. Lühike paadisõit Boracaylt järgmisele saarele ja sealt paaritunnine sõit vähe suurema Jeepney’ga Gulasi sadamasse.

Jeepney

Mis/kes sisse ei mahtunud, pakiti katusele

Teekond oli käänuline, aga ilus. Siin on kõik saared mägised. Igal pool teede ääres/peal kuivatavad kohalikud oma riisi. Üldiselt sõidavad kõik masinad riisist lihtsalt üle. Ju siis on see normaalne :D Mõned kuivatavad seal sõiduteel ka kookost, millest pärast meile kookosõli pressitakse.

Seco saarele jõudmiseks oli vaja sõita veel kaks tundi paadiga. Ma lootsin näha mingit kaatri sarnast paati, aga ei.. ikka originaalne Filipiini paat :D Õnneks oli ilm tuulevaikne ja vesi üsna sile. Teepeal õnnestus näha delfiinide parve ja palju lendkalu. Seco saar hakkas paistma alles 15 minutit enne saabumist. Ei kujuta ette, kuidas kapten ilma GPS-ita sellise liivaluite keset merd küll üles leiab. Kuna saart ümbritseb reef ja vesi oli madal, pidime suure paadi pealt kolima paarikaupa veel väiksemasse ja peale lõunat saabusime sihtpunkti!

Suur paat :)

Väiksemad paadid

Seco paistab!

Tuult polnud, aga pumpasime lohe igaks juhuks ikkagi täis. Siis selgus, et olime mõlema lohe poomid maha unustanud :D Surfireisil! Ei jõudnud ise ka ära imestada, kuidas me nii udud oleme. Õnneks oli Mike’il üleliigne sobiv poom kaasas ja probleem lahendatud. Mike on surfar, kes selle reisi korraldas.

Mike

Esimesel päeval siiski tuult ei tulnud ja tuli muul viisil aega veeta. Seltskond oli kirju.. 9 rumeenlast, umbkeelne prantsuse paarike, kohalik kapten oma meeskonnaga, üks huvitav Ukraina tüdruk, veel paar tegelast ja koer Cash. Cash on hinges ilmselt surfar, sest mingi hetk pani ta vees mu laua pihta ja ujus sellega minema. Kärbseid oli ka hirmus palju.

Tegime pesa lohe alla ja nautisime ilusat tähistaevast.

Teisel päeval tuli tuul ka ja sõitsime päikeseloojanguni. Samal ajal kreemitasime ennast üksteise võidu päiksekreemiga. Õhtul sai näha, kes kui hoolikas oli :D

Seltskonnas oli ka üks fotograaf, kes oli kaasa võtnud kõik välgud ning valgused ja tegi pimedas väga lahedaid pilte Mike’ist.

Viimasel hommikul oli tuul juba tugev, mis tegi surfamise mõnusamaks, aga tagasisõidu vähe keerulisemaks. Oleks ma ette teadnud, kui hull see on, oleks ma ilmselt sinna saarele elama jäänud :D Paat kõikus nagu mingites hirmsates youtube’i videotes ja ma olin üsna kindel, et see läheb kas katki või lihtsalt ümber. Esimesed merehaiged oksendasid juba peale 15 minutit ja terve ülejäänud tee, mis seekord oli lainete tõttu rohkem kui 2 tundi. Minu õnneks olin ma taibanud kaasa haarata Mammi kingitud reisitabletid ja ei mingit merehaigust! Uskumatu, magic pills. Jõudsime siiski elusalt ja tervelt (ja läbimärjalt) tsivilisatsiooni tagasi. 

Boracay

Oleme kohal ja vaikselt sisse elanud, seekord siis teisel pool maakera Filipiinidel. Emotsioonid Boracay kohta on elavad. Siia jõudmine tähendas meie jaoks kolme lendu, kahte tundi bussiga, väikest paadisõitu ning viimane teejupp veel tricycle’ga. Oodatud kultuurišokki aga üllataval kombel ei saabunudki. Koerad, kuked, igasugu kahe- ja kolmerattalised ning erinevat sorti pilukad segamini tundub täiesti loogiline. Koht on küll väidetavalt populaarne turistikas, aga valget inimest kohtab siin pigem harva. Samas võib see valge turist olla üsna suure tõenäosusega eestlane. Juba Hong Kong – Kalibo lennul oli meid terve kamp.

Esimesed ööd veetsime Habagati surfikooli resort’is. Priidu on selles koolis paar hooaega instruktor olnud ja saab omanikuga hästi läbi. Otse surfirannas oli väga mõnus elada, aga seal ei olnud kööki ja natuke liiga kallis oli ka, seega otsisime endale kodu. Oleme nüüd täitsa keskel, surfiranda u 5min jalutada ning White beach ja kõik põhi poed, söögikohad jms sama lähedal. Korter on kahetoaline, köögi, üsna suure vannitoa ja mingi arusaamatu pesuruumiga ehk siis liiga suur :D aga kõik ülejäänud (odavamad) kohad olid umbes sama suured nagu meie praegune magamistuba ja parajalt koledad ka. See korter on täitsa uus, meie jaoks tehti valmis! Üllatuskingitusena elavad meie magamistoa akna all vähemalt pooled saare kukkedest.. inimene pidavat kõigega harjuma :) Meie üleval asuvat korrust pole veel ehitama hakatud, aga seal elavad mingid kohalikud bambusonnis.

Sinise katusega majas meie kodu

Vaade magamistoa aknast

Esimene elektrikatkestus oli ka ära, tavaline värk siin saarel. Meie majal on õnneks generaator.

Pole ime, et elekter aegajalt ära kaob :D

Süüa saab siin igatmoodi. Üksõhtu kulutasime ühes katuserestoranis kahepeale 1000 peesot (u 20 eur), lõunasöögi oleme aga saanud ka 50 peesoga (1 eur). Mina suhtun nendesse söökidesse küll natuke skeptiliselt, pigem ei tasu tähelepanu pöörata nende valmistamisele. Liha müüakse näiteks lahtiselt tee ääres, leti peal. Soojas. Siin on 30 kraadi. Kõike muud saab ka nende lettide pealt. Võrreldes Turksiga on siin puuvilja-paradiis. Lisaks saab iga nurga pealt osta puuvilja shake’i (maksab 1-2 eur). Samas tundub kõik kallis, sest nubrid on suured :D

Shrimp curry.. selgus, et krevetid tuleb ise koorida

Surfirannaga pole veel päris sõbraks saanud. Põhjas on siilid ja mingi muu jama, kuhu otsa ei oleks üldse lõbus kukkuda. Siil tungib päris sügavale ja jätab oma okka sisse. Rahvast on ka palju ja eriti palju on algajaid trolle, kes ei jaga üldse matsu.. ise ka nagu ei jaga piisavalt, et nad mind ei segaks :D Hight tide’iga õpilasi õnneks pole ja siilid on ka piisavalt sügaval. Muidu on aga väga mugav, sest lohekama saab surfikoolis hoida ja rannas on olemas söök, WC-d, toolid, varjud, dush, internet ja muu vajalik. Internet on muidugi Filipiini stiilis ehk vahel harva on seda lausa võimalik kasutada!

Vaade on surfirannas vägev